Kuidas valida projektorit?

Resolutsioon ja kuvasuhe

Sarnaselt arvutimonitorile koosneb ka projektori poolt projitseeritav kujutis pildielementidest ehk pikselitest - mida suurem on pikselite arv, seda detailsem on pilt. Lisaks on kõrgema resolutsiooni korral iga üksik pildielement väiksemate mõõtmetega ning pikselstruktuur vaatajale vähemnähtav. Projektorite tehnilistes andmetes tuuakse tihtipeale ära kaks resolutsiooni - füüsiline(reaalne) ning maksimaalne. Tegemist on oma sisult erinevate näitajatega ning projektori valimisel ei tohiks neid omavahel segamini ajada. Reaalne resolutsioon on projektori mikroekraani(de) resolutsioon ehk projitseeritava pildi pikselite arv. Kõkide reaalsest resolututsioonist erinevate sisendsignaali formaatide korral peab projektor teisendama need füüsilisele resolutsioonile vastavaks.

Maksimaalne lahutusvõime ongi seotud eelkõige sisendsignaali formaadiga ning näitab suurimat resolutsiooni, mille teisendamisega saab projektor hakkama. Igasugune teisendamine tähendab andmekadu, mistõttu kannatab pildi kvaliteet - madalama resolutsiooniga sisendsignaali teisendamise tulemusena kipub pilt muutuma pehmemaks ning kõrgema resolutsiooni korral udusemaks. Kui videosignaalide teisendamisega saavad tänapäeva projektorid küllaltki hästi hakkama (eelkõige kodukinoprojektorid) ja tulemus ei pruugi visuaalselt alla jääda originaalile, siis arvutiandmete projitseerimisel on vahe siiski märgatav. Jooniste, internetilehekülgede ja tabelite projitseerimisel on pildi selgus ning detailsus vägagi olulised ning sellistel puhkudel tuleb lähtuda kindlasti ainult reaalsest lahutusvõimest. Parima tulemuse saavutamiseks peab projektori reaalne lahutusvõime vastama ühendatava(te) seadme(te) väljundsignaali resolutsioonile. Näiteks XGA resolutsiooniga sülearvuti puhul peaks projektori füüsiline lahutusvõime olema samuti 1024 x 768 pikselit.

Lisaks resolutsioonile tuleb arvesse võtta ka projektori kuvasuhet (eelkõige kodukinoprojektorite puhul). Reaalne kuvasuhe näitab projektori mikroekraani(de) külgede proportsiooni ehk projitseeritava pildi kõrguse ja laiuse omavahelist suhet (nt kuvasuhe 4:3 tähendab 4 laiusühikut ja 3 kõrgusühikut). Enamlevinud kuvasuhted on 4:3, 5:4 ja 16:9. 16:9 on sobivaim kodukino kasutajatele, kuna laiekraan DVD ja HDTV on just selles formaadis. 4:3 on sobivaim formaat äriprojektorile, mida kasutatakse peamiselt arvutis paikneva informatsiooni projitseerimiseks. Eriti detailsete kujutiste (nt CAD joonised) projitseerimiseks tuleks eelistada kuvasuhet 5:4. Olenemata reaalsest kuvasuhtest suudab enamik projektoreid hakkama saada erinevate kuvasuhetega. Projektori füüsilisest kuvasuhtest erineva pildi projitseerimisel tuleb arvestada mustade äärtega ekraani külgedel (projitseerides 4:3 formaadis kujutist 16:9 projektoriga) või mustade äärtega ekraani üla- ja allosas (projitseerides 16:9 formaadis kujutist 4:3 projektoriga).

 Valgustugevus

Projektori eredust ehk valgustugevust mõõdetakse ANSI luumenites. Projektori valgustugevus on staatiline suurus, mis ei sõltu ekraani suurusest ega ruumi valgustatusest. Samas mõjutavad mõlemad tegurid pildi kvaliteeti olulisel määral - fikseeritud valgustugevusega projektori pilt hämaramas ruumis ja väiksemal ekraanil on tunduvalt eredam ja värviküllasem kui seda suurema taustvalgusega ruumis ning suuremal ekraanil. Kui ebapiisav valgustugevus annab tunda eelkõige pildikvaliteedis, siis ülepingutamine tähendab liigselt raisatud kroone. Igal juhul tekib küsimus, kui palju peab projektoril ANSI luumeneid olema, et tulemus oleks optimaalne? Optimaalse valgustugevuse väljaselgitamiseks tuleb esmalt vaatluse alla võtta ekraani valgustatus. Valgustatus ehk valgustihedus väljendab valguse intensiivsust mingis punktis (antud kontekstis siis ekraani pinnal) ning näitab mil määral mingi pind on valgustatud. Valgustustihedust mõõdetakse luksides (lx), kus pinna valgustustihedus on 1 luks, kui 1 m2 suurusele pinnale jaotub ühtlaselt valgusvoog 1 luumen. Seega saab ekraani pinna valgustatuse saab välja arvutada alljärgneva valemi abil:

Valgustatus (lx) =Projektori valgustugevus (ANSI luumenites) / Ekraani pindala (ruutmeetrites)

Ekraani eredus sõltub valgustatusest ja ka ekraani peegeldusvõimest. Seega tuleb ereduse (tagasipeegelduva valgushulga) väljaarvutamiseks eeltoodud valemi tulemus korrutada ekraani peegeldusteguri väärtusega. Rusikareegel on selline, et optimaalne ekraani valgustatus peab olema 5 korda suurem ümbritsevast valgusnivoost. Kui normaaltingimustes (nt kontoriruumides) jääb ruumi valgustatus 80 ja 110 luksi vahele, siis optimaalne ekraani valgustatus on 400 - 550 luksi. Peegeldusteguriga 1 ekraani kasutamisel on ekraani eredus seega 400 – 550 kandelat ruutmeetri kohta. Pimandatud ruumi (nt kodukino) korral, kus ümbritsev valgusnivoo on väga madal (ca 20 Lux), on piisavaks ekraani valgustatuseks ligikaudu 100 Lux’i.

Kuna enamus äripresentatsioone viiakse läbi valgustatud ruumides, siis valgustugevus äriprojektorite juures on märksa olulisem näitaja kui seda kodukino projektorite puhul.. Kodukinoprojektorite puhul ei ole valgustugevus määrav parameeter kuna eeldatakse ikkagi pimendatud ruumi olemasolu. Sügavamate tumedate toonide saavutamiseks on mõningatel kodukinoprojektoritel olemas isagi võimalus valgustugevust vähendada.

Ereduse ühtlus

Mida kõrgem on ereduse ühtluse %, seda väiksem on ereduse erinevus ekraani keskosa ja äärealade vahel (pildi eredus ekraani keskel on reeglina suurem kui äärealadel). Hea pildi saamiseks peaks ereduse ühtlus olema 85% või rohkem.

Kontrasi suhe

Kontrasti suhe näitab mitu korda erineb projitseeritava kujutise must valgest. Näiteks kontrasti suhte 1000:1 korral on projitseeritav must 1000 korda tumedam kui valge. Mida suurem kontrasti suhe, seda sügavam on projitseeritav must ning vastupidi, mida väiksem on suhe, seda ”hallim” on projitseeritav must. Kontrastsus on üheks oluliseks parameetriks eelkõige kodukinoprojektorite puhul, kus eesmärgiks on kinolähedase tulemuse saavutamine. Suurem kontrasti suhe tagab küll sügavmustad toonid ning lisab pildile kolmemõõtmelisust, kuid ei ole ainuke pildikvaliteeti iseloomustav tegur. Kodukino projektorite puhul on äärmiselt oluline halltoonide vahemik – mida laiem on taasesitatavate halltoonide skaala, seda detailsemad on tumedad ja heledad alad ning seda laiem on värviskaala.

Eelnev jutt kontrasti suhte kohta kehtib eelkõige pimendatud ruumide puhul, kus ainsaks valguseks on projektori poolt väljastatav valgusvoog ning reaalselt saavutatav pildi kontrastsus on ligilähedane projektori kontrasti suhtele. Kui ruum on valgustatud, siis olukord muutub märksa komplitseeritumaks. Pimendamata ruumis on kõige ”mustem” must sisuliselt seotud ekraani pinnalt tagasipeegeldunud ruumi valgusega. Kui ruumi valgustatus on näiteks 30 luksi (piisavalt hämar), siis reaalne saavutatav pildi kontrastsus ei ole suurem kui 50:1. Reaalse pildikontrasti parandamiseks valgustatud ruumi korral tuleks kasutada kas siis suurema valgustugevusega projektorit või halli pinnaga ekraani.

Projektori kontrasti suhte määramisel kasutatakse kahte erinevat meetodit – ANSI ja Full On/Off. ANSI meetodi puhul jagatakse ekraan 4 x 4 ruudustikuks (8 musta ja 8 valget ruutu) ning kontrasti suhe määratakse mustade ja valgete ruutude keskmiste ereduste suhtena. ANSI on kõige realistlikum meetod projektori kontrasti suhte määramisel. Full On/Off meetodi puhul määratakse kontrasti suhe täiesti valge kujutise (Full On) ning täiesti musta kujutise (Full Off) ereduste suhtena. Erinevate projektorite kontrasti suhete võrdlemisel tuleb olla kindel, et võrdlete sama meetodiga määratud väärtuseid, sest Full On/Off meetodil määratud kontrasti suhte väärtus on alati suurem ANSI meetodiga määratust.